Skulptor Edith Karlsoni (1983) loomingus on kesksel kohal installatsioonid, mis täidavad kogu ruumi. Tema loodud figuurid viitavad kahetisele seisundile, mida mõjutab ühelt poolt tema kui kunstniku töö ning teisest küljest tema tegevus ühiskonnaliikmena. Kujutades sageli nii loomi kui ka inimesi, vaatleb ta viimaseid kui animalistlikke olendeid, kelle tõelisi tundmusi, soove ja ihasid varjavad moraalist juhitud tõekspidamised.
Loomade kujutamine ei ole olnud kunstnikule siiski eesmärk omaette. Esimesed taolised näitused − „Tsirkus“ (2009) ja „Koertenäitus“ − viitasid nii inimeste ja loomade suhetele kui ka eksistentsialistlikele teemadele. Sajast loomafiguurist ja jänesepabulatest koosnev installatsioon „Vox populi“ (2016) kõneles looduses valitsevatest seostest ja toitumisahelast ning seda tehes liikus Karlson massiivsetelt, suure mahuga vormidelt nõudliku pisiplastika ja keraamika juurde.
Näitusesarjas „Draama on sinu peas I–III“ (2012–2013) võttis Karlson tähelepanu alla inimese (ja kunstniku enda) isikliku kahtleva vaate ümbritsevale. Seda sarja võib käsitleda kui kunstniku meetodit igapäevaste konfliktide ja võimalike dramaatiliste stsenaariumide väljaelamiseks. Näitusel „Draama on sinu peas II“ (2013) esitles ta kipsi valatud lapsesuuruste kummituste armeed, mis väljendas ühtaegu lapsepõlves läbielatud hirme ja täiskasvanuea ängistusi, markeerides hetke Karlsoni elus pärast 30. sünnipäeva. Näitusel „Draama on sinu peas: ära vaata maha“ (2014) võis näha galerii seinu ja põrandaid katvaid linnuskulptuure (mille ta tegi maast leitud surnud lindude vormide järgi), massiivseid vahtplastiplokke ning videot, milles kunstnik püüab raudkulli kõrist vabastada lindu. Väljapanekut võib vaadelda kui püüet ületada surmaga seotud hirme.
Temaatiliselt varasemate näitustega seotud, kuid tehniliselt üks erandlikumaid teoseid Karlsoni loomingus on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) ruumi sobitatud „Vaheruum“ (2015), mis kujutab endast käejäljemustritega krohvitud tuba. See teos oli väljas ka Köler Prize’i auhinna võitnud tööde näitusel ning selle edasiarendatud versiooni kasutati Von Krahli lavastuse „Melanhoolia“ (2022) lavakujunduses.
Loomad ilmuvad Karlsoni töödesse ikka ja jälle, sulades kokku inimlike keskkondadega, seejärel aga juba inimeste endiga. Need on hübriidsed olendid, kelle puhul pole alati võimalik aru saada, kus lõpeb inimene ja kust algab loom. Näiteks sireeni kujutava, kala pea ja naise kehaga skulptuuri pealkiri − „Ei näe“ (2023) − viitab inimese suutmatusele või soovimatusele tähele panna olulist: seda, kuidas ta annab oma panuse elukeskkonna saastamisse. Hülge skeletist ja läbipaistvast polüvinüülkloriidist kangast loodud „Lühike jutt“ (2019) räägib samuti inimeste ja loomade suhetest ning sellest, kuivõrd iganenud on modernne arusaam inimesest kui looduse kroonist.
Karlsoni seni suurimal isikunäitusel „Süütuse tagasitulek“ (2021) joonistusid välja fragmendid mütoloogilisest ainestikust ja nende fragmentide taaskasutamine pseudopühalikus kontekstis. Selles kogu EKKM-i hoonet hõlmavas dramatiseeritud näitusjutustuses kujutasid tema skulptuurid aja kiiret kulgu, surma lakkamatut kohalolu ning selle kõige nukrat poeesiat.
Edith Karlson on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri eriala (bakalaureus, 2006; magister, 2008). Ta on pälvinud EKA noore kunstniku preemia (2006), Köler Prize’i publikupreemia (2015) ning Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2019). Aastatel 2018–2020 ja 2022–2024 oli ta üks viiest kunstnikust, kellele määrati kunstnikupalk. 2021. aastal autasustati teda Eesti Kultuurkapitali peapreemiaga. Edith Karlson esindab oma loominguga Eestit 60. Veneetsia kunstibiennaalil. Biennaal avatakse 2024. aasta kevadel.
